Shoppping Cart
Tootesildid
gluteenivaba küpsetamine

Saepuru ja muffinid – rännak gluteenivabasse maailma

Aasta oli siis 2011. Ja päris õudne oli.

Ehk siis siin on lühikokkuvõte sellest, kuidas gluteenivabale toitumisele üleminek tegelikult toimus. Teoorias on asi lihtne – ära söö seda-teist-ja-kolmandat, aga…

Kui olin kapist välja kraaminud kõik, mis enam söögiks ei sobinud, jäi see mulle tühjalt vastu haigutama. Mul on kalduvus asjadesse pea ees sisse hüpata ja nii ka seekord – olin valmis uuteks väljakutseteks, kuid puudusid teadmised. Läksin ökopoodi ja ostsin paki amaranti. Keetsin ära, nagu pakil kirjas ja panin õhtusöögilauale. Vastu vaatas kolm pikaks veninud nägu ja nälga me jäime sel õhtul. See oli tõeliselt vastik kliistri sarnane ollus seal potis.

“Kui ei tea mida teha, siis ära tee midagi” – no kuhu nii jõuab? Peab hoopis katsetama hakkama. Leiutama, otsima. Sest kes otsib, see leiab – igasuguseid  uusi põnevaid tooraineid ja retsepte. Ning maailm kohe avardub.

Siiski tundsin esimesed paar kuud pidevat nälga. Võtsin mitu kilo kaalust alla. Püüdsin teha gluteenivaba saia – üks saepurukäkk teise järgi. Kui oled ikka nii palju aastaid söönud asju. mis su kehale üldse ei sobi, siis “puhastus” võtab päris kaua aega. Sõltlasele omaselt tekivad võõrutusnähud jne.

Kuid ajapikku kaovad ka isud, õpid ümber käima uute toiduainetega ja neist valmistama maitsvaid roogi ning su keha tänab sind lisaenergia, hea tuju ja suurepärase enesetundega. Siis tundub kõik eelnev pseudoprobleem. Kõik on ju tegelikult kahe kõrva vahel kinni. Meile meeldib mugavustsoon ja me ei taha loobuda sissetallatud radadest ning “oma” asjadest. Kohe ei taipa mõelda sellele, et küll tulevad uued rajad ja uued asjad, mis on veel palju paremad ja toredamad.

Kui olin õppinud ümber käima amarandi, teffi, kinoa, kastanijahu ja muude põnevate toorainetega, tegin oma retseptid. Olin nii vaimustunud oma muffinitest, et mõtlesin, et pakuks teistele ka. Küpsetasin neid müügiks umbes tosinajagu, aga oh seda imet! – aastal 2012 said ainult vähesed aru, mis gluteenivaba on ja veel vähesemad, miks nii sööma peaks. Sellel hetkel tundus see mõttetu tegevus. Täna on igas vähegi kobedamas kohvikus midagi gluteenivaba pakkuda ja need “kurikuulsad” gluteenivabad muffinid on kah päris tavaline nähtus. Tegin seda lihtsalt liiga vara.

Sellega jõuamegi praegusesse hetke. Täna on gluteenivaba teema jõudnud massidesse, kui nii võib öelda. Arvamusi on muidugi igasuguseid, mis on ka täiesti arusaadav. Sellepärast polegi mõtet kedagi “ümber pöörama” hakata. Tähtis on oma vaateid avardada – olla vastuvõtlik uutele ideedele, julgeda katsetada ning lõppkokkuvõttes kuulata oma keha. Me ju sööme selleks, et elada ja kas me kõik mitte ei taha elada täisväärtuslikult, pakatades energiast ning heast tujust?!

Armastusega,

Kati